Sissejuhatus

Rootsi-aegset Tartu ülikooli võib pidada oluliseks Ida-Euroopa meditsiinimõttekeskuseks. Tartus, nagu ka Uppsalas ja Turus, ei jõutud 17. sajandi esimesel poolel meditsiinialaste doktoritööde kaitsmiseni, kuid Tartu gümnaasiumi ja ülikooli tegutsemise esimese veerandsaja aasta pikkuse perioodi jooksul (1630–1656) kaitsti kolm meditsiinialast harjutusdisputatsiooni ning peeti kaks oratsiooni ehk akadeemilist kõnet. Tartus sel ajal meditsiinitöid ette kandnud viiest üliõpilastest oli vaid üks tulevane arst, ülejäänud neli aga loodusteaduslike kõrvalhuvidega teoloogiaüliopilased ja tulevased vaimulikud.
Artikli eesmärgiks on vaadelda originaalallikate põhjal Rootsi-aegses Tartu ülikoolis selle esimese tegevusperioodi kestel kajastunud ideid arstiteaduse vallas.
Tulemustena võib välja tuua, et Tartus aastatel 1630–1656 koostatud meditsiinitöödes kajastusid nii antiikaegsed humoraalpatoloogilised kui ka varauusaegsed iatrokeemilised vaated arstiteadusele. Tsiteeritud autoritena olid hinnas nende vaadete ühendajad. Lisaks varauusaegsetele teaduslikele arusaamadele peegeldub tollastes Tartu meditsiinitöödes ka antiikkirjandusele (nt Ovidiusele) ja piiblile toetuv mütoloogilis-religioosne pilt arstiteadusest.

Eesti Arst 2012; 91(6):294–303