UURIMUS – Mai 2016

Arstide suitsetamine, sellealased hinnangud ja tähelepanu pööramine patsientide suitsetamisele

Autorid: Liis Lohur, Kersti Pärna

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Arstidel on oluline roll patsientide tervisekäitumise kujundamisel. Selleks et teada arstide valmisolekut aidata kaasa patsientide suitsetamise vähendamisele, on vaja teada nende endi suitsetamisharjumusi ja suhtumist suitsetamisesse. Töö eesmärk oli uurida Eesti arstide suitsetamise levimust, nende sellealaseid hinnanguid ning tähelepanu pööramist patsiendi suitsetamisele.

Metoodika. Läbilõikeline postiküsitlusuuring korraldati kõikide töötavate arstide hulgas 2014. aastal. Töösse kaasati alla 65aastased arstid (n = 2334).

Tulemused ja järeldused. Uuringu tulemustena leiti, et suitsetas 16,2% mees- ja 6,4% naisarstidest (igapäevaselt suitsetas vastavalt 12,5% ja 4,9%). Võrreldes naistega pidas oluliselt rohkem mehi oma suitsetamisest loobumise nõustamise teadmisi piisavaks, kuid oluliselt vähem mehi suitsetamise ennetuse õpet tervishoiutöötajate põhikoolituses vajalikuks.

Kümnendik mees- ja naisarstidest ei olnud viimase nädala jooksul küsinud patsiendi suitsetamise kohta. Võrreldes suitsetavate arstidega tegid mittesuitsetajad seda oluliselt rohkem. Peamine patsiendi suitsetamisele tähelepanu pööramist piirav tegur oli ajapuudus, millele järgnes arvamus, et arst ei suuda mõjutada patsiendi käitumist. Võrreldes suitsetavate arstidega oli mittesuitsetavate mees- ja naisarstide arvates oluliselt harvemini patsiendi suitsetamisele tähelepanu pööramist piiravaks teguriks patsiendi privaatsuse häirimine. Mittesuitsetavatel naisarstidel oli väiksem šanss pidada suitsetamisele tähelepanu pööramist takistavaks teguriks probleemi mitteolulisust ja selle arvamist kellegi teise tööülesandeks.

Uuringu tulemustest järeldub, et senisest rohkem on tarvis tähelepanu pöörata arstide suitsetamisest loobumise nõustamise praktiliste oskuste arendamisele.

 

Eesti Arst 2016; 95(5):285–293