Sissejuhatus

Neuraaltoru defektiga laste elulemus on oluliselt suurenenud ning nende laste rehabiliteerimine on saanud tõsiseks väljakutseks multidistsiplinaaarsele meeskonnale. Taastusraviarst A. Ferrari esitles 1985. a esimest korda seljaajusonga ravikontseptsiooni, mille aluseks on liikumisfunktsiooni loomuliku arengupotentsiaali ärakasutamine, õigeaegne abivahenditega toetamine ja järjepidev õpetamine. Artiklis on tutvustatud 2000. aastal sündinud torakolumbaalpiirkonna meningomüelotseele ja sügava alumise patrapareesiga lapse haigusjuhtu, mille käsitlemise käigus kasutati kirurgilist ravi, staatilisi ja dünaamilisi ortoose ning järjepidevat arendamist, tänu millele on laps saavutanud iseseisva liikumisvõime ja sulandunud edukalt ühiskonda.

Eesti Arst 2009; 88(Lisa4):72−76