Sissejuhatus

Hirayama tõbi (HT) või Hirayama sündroom on haruldane mitteperekondlikult esinev ühe käe amüotroofia, mis klassikaliselt avaldub hiilivalt ühe- või kahepoolse käsivarrelihaste atroofia ja nõrkusena, tundlikkuse häireid ei kaasu ning kaebuste süvenemine toimub 3–5 aasta jooksul, kuni seisund stabiliseerub. Hirayama tõbe kirjeldasid esimest korda Hirayama ja kaasautorid 1959. aastal Jaapani päritolu patsiendil, kellel esines ühepoolne ülajäseme distaalosa lihasatroofia. Hirayama tõbi arvatakse olevat tingitud seljaajukanali kaelaosas liiga pingul olevast duura- ehk kõvakelmekotist, mis viib seljaaju eessarve närvirakkude kroonilise isheemilise kahjustuseni. Kuigi Hirayama tõbe peetakse üldjuhul mitteprogresseeruvaks haiguseks, võib see haigusest mõjutatud patsientidel osutuda oluliseks puude põhjustajaks. Varajase diagnoosimise ja sekkumisega on võimalik protsessi süvenemist pidurdada ning seeläbi puude raskust vähendada.