UURIMUS – Aprill 2016

Inimese geneetiliste tegurite mõju inimese immuunpuudulikkuse viiruse ja C-hepatiidi viirusega nakatumisele

Autorid: Kristi Huik

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) ja C-hepatiidi viirusega (HCV) nakatumist mõjutavad paljud tegurid, sh inimese geneetilised markerid. Uuringud on kirjeldanud polümorfisme erinevates HIV patogeneesiga seotud geenides (nt CCR5, CCL3L1), mis mõjutavad seksuaalsel teel HIVga nakatumist. Samas on vähe andmeid selle kohta, kuidas need mõjutavad süstimise teel HIVga nakatumist, kus ekspositsioon viirusele on kordades suurem. Uuringu eesmärk oli hinnata CCR5 haplotüüpide ja CCL3L1 geeni koopiaarvu mõju HIV ja/või HCVga nakatumisele Eesti süstivate narkomaanide (SN) hulgas.

Metoodika. Uuringusse kaasati 374 SNi ja 500 veredoonorit, kelle verest eraldati DNA. CCR5 polümorfismid ja CCL3L1 koopiaarv määrati reaalaja PCRiga. CCR5 haplotüüpide määramise aluseks oli Gonzaleze jt (1999) väljatöötatud evolutsioonipõhine klassifikatsioon.

Tulemused ja järeldused. Määratud geenide polümorfismid ja haplotüüpide esinemissagedus sarnanes varem kirjeldatud europiidsesse rassi kuuluvate populatsioonide jaotuvusega. SNidel, kel oli CCR5 HHG*1 haplotüüp, olid väiksem šanss olla HCV-positiivne (šansside suhe (šs) 0,37; 95% usaldusvahemik (uv) 0,16–0,82). See seos jäi oluliseks pärast kohandamist kaasuvatele teguritele. SNidel, kellel oli CCL3L1 koopiaarv suurem kui populatsiooni keskmine (2), olid suuremad šansid olla HIV-negatiivsed (šs 0,49; 95% uv 0,29–0,81), see seos jäi oluliseks ka mudeli kohandamise järel. Töö tulemused tõstavad esile CCR5 ja CCL3L1 olulisuse HIV ja HCVga nakatumises ning see annab olulist teavet edasiste profülaktikameetmete väljatöötamiseks.

Eesti Arst 2016; 95(4):217–224