UURIMUS – Mai 2018

Insuldi revaskulariseeriva ravi hetkeseis Eestis

Autorid: Eerik et al.

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taustteave ja eesmärk. Insult on üks olulisemaid surma ja invaliidsuse põhjustajaid, mistõttu on insuldi tekitatud koormus ühiskonnale märkimisväärne. Insuldi ravi on viimastel kümnenditel teinud olulise läbimurde ning ka raskest insuldist on võimalik täielikult paraneda. Suure ajuarteri põhiharu sulgusest tingitud ägeda isheemilise insuldi efektiivseim ravimeetod on mehaaniline trombektoomia. Uuringu eesmärk oli analüüsida mehaanilise trombektoomiaga ravitud patsientide käsitlust Eestis.

Metoodika. Andmed Eestis aastatel 2015–2017 tehtud trombektoomiate kohta saadi ohutu insuldiravi korraldamise (ingl Safe Implementation of Treatments in Stroke, SITS) registrist. Uurimistöösse kaasati kõik SITS-registrisse kantud anonüümsed täiskasvanud patsientide andmed. SITS-registrist saadi iga patsiendi demograafilised näitajad, insuldi riskitegurid, NIHSS (ingl National Institutes of Health Stroke Scale) skoor hospitaliseerimisel, raviajad ja -tulemused hinnatuna modifitseeritud Rankini-skaalal 90 päeva pärast insulti.

Tulemused. Aastatel 2015–2017 tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas kokku 338 mehaanilist trombektoomiat, nendest 287 (84,9%) kanti SITS-registrisse. 139 (48,4%) olid naised, mediaanvanus 72 (18–91) aastat, NIHSSi skoori mediaan hospitaliseerimisel 17 (0–37). Trombektoomiaga seotud raviajad olid aastati üldise lühenemistendentsiga. Lühemad raviajad ja protseduuril saavutatud edukas rekanalisatsioon seostusid paremate hilistulemustega.

Järeldused. Aastatel 2015–2017 olid trombektoomiaga seotud raviajad üldise lühenemistrendiga. Lühemad raviajad ja protseduuril saavutatud edukas rekanalisatsioon seostusid paremate hilistulemustega. Eesti raviajad ja -tulemused on võrreldavad teiste uuringute andmetega mujalt maailmast. Eestis on vajalik korralda insuldi käsitlus nii, et sõltumata elukohast saaks iga ägeda insuldiga patsient parimat tõenduspõhist ravi.

Eesti Arst 2018; 97(5):240–246