Sissejuhatus

Konstitutsioon, nüüdisaegse definitsiooni järgi organismi pärilikkus- ja keskkonnategurite koostoimel kujunenud morfoloogiliste ja funktsionaalsete iseärasuste kompleks, on mõiste, mis on ajaloos mänginud tähtsat rolli, ühendades alles kujunevat pärilikkuseõpetust juba olemasolevate biomeditsiini distsipliinidega, nt füüsilise antropoloogiaga. Lühike ülevaade konstitutsiooniõpetuse mõnedest aspektidest annab teatava ettekujutuse vastuoludest ja teadusevälistest mõjuritest, mida peab arvestama kõigi nn arenemisõpetuse valda kuuluvate ja biomeditsiiniga seotud teadusharude ajaloo uurimisel. 19. sajandi Tartu Ülikooli arstidest loodusteadlaste panust maailma teadusesse tuleb niisiis vaadelda kompleksselt oma aja teadusega, kuid tõenäoliselt ka seotult kohalikus baltisaksa ühiskonnas valitsenud ideede ja eelarvamustega.

Eesti Arst 2005; 84 (9): 631–636