Sissejuhatus

B-hepatiidi jälgimise ja ravi soovituste eesmärgiks on tutvustada kroonilise B-hepatiidi haige jälgimise ja viirusevastase ravi tänapäevaseid põhimõtteid, et vältida lõppstaadiumis maksatsirroosi ja maksarakk-kasvaja teket. Kroonilise maksahaiguse progresseerumisel suureneb B-hepatiidiviiruse (HBV) DNA kogus veres. Seetõttu on püsiva viirusvastuse saavutamine, mida iseloomustab HBV DNA puudumine veres nii B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni (HBeAg) positiivsel kui ka HBeAg-negatiivsel patsiendil, oluline. Veelgi parem on, kui neil haigeil viirusevastase ravi tulemusel kaob HBsAg ja tekivad B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni vastased antikehad (antiHBs). Viirusevastane ravi on näidustatud nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile erinevuseta ning sõltub kolmest kriteeriumist: HBV DNA kogus veres enam kui 2000 IU/ml; ALAT üle referentsväärtuse; mõõdukas või raske põletik ja/või vähemalt mõõdukas fibroos maksakoes. Ravi alustamisega ei tohi viivitada, kui ALAT ületab referentsväärtuse kaks korda ja HBV DNA kogus on enam kui 20 000 IU/ml, samuti kui B-tsirroosiga patsiendil on HBV DNA kogus veres määratav. Ravimid ja ravistrateegia on sarnane nii HBeAg-positiivse kui HBeAg-negatiivse patsiendi jaoks. Esmavalikuks on kas alfa-2a-peginterferoon (pegIFNalfa2a) või nukleosiidi/ nukleotiidi analoogidest kas entekaviir või tenofoviirdisoproksiil. PegIFNalfa2a esmavalikuna sobib nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile. Ainuvõimalikuks ravimiks on entekaviir või tenofoviirdisoproksiil B-tsirroosiga patsiendile, pegIFNalfa2a vastunäidustuste esinemise korral või juhul, kui patsient ei allunud varasemale pegIFNalfa2a-ravile.B-hepatiidiviirusest põhjustatud ägeda B-hepatiidi kulg arvatakse krooniliseks, juhul kui HBsAg-d on määratavad veres kauem kui kuus kuud. Selline haiguskulg tekib vähem kui 5%-l ägedasse B-hepatiiti haigestunud täiskasvanuist. Kroonilist B-hepatiiti esineb Eestis harvemini kui kroonilist C-hepatiiti ja seetõttu on haigus kuni viimase ajani jäänud vajaliku tähelepanuta.
Eesti Arst 2013; 92(9):504–508