UURIMUS – Detsember 2022

Kubemesonga plastika päevakirurgias või statsionaaris? Retrospektiivne uuring

Autorid: Ceith Nikkolo, Marie-Helene Lõhmus, Kaie Sroo, Ülle Kirsimägi, Kaarel Tammur, Urmas Lepner

Artikli PDF Nähtav ainult registreerunud kasutajatele

Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Eesti Haigekassa juurde kuuluv ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on seadnud eesmärgi, et vähemalt 70% kubemesonga operatsioonidest peaks toimuma päevakirurgias. TÜ Kliinikumis on viimastel aastatel päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaal jäänud oluliselt seatud piirist allapoole, olles 2017.–2019. aastal 39–49%. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas kliinikumis oleks olnud võimalik suurendada päevakirurgias tehtud kubemesonga operatsioonide osakaalu.
Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga. Kogutud andmete alusel hindas üks anestesioloog ja üks üldkirurg, kas patsiendi operatsioon oleks võinud toimuda päevakirurgias või oli statsionaar ikkagi sobiv valik.
Tulemused. Aastatel 2017–2019 opereeriti kliinikumi statsionaaris kubemesonga tõttu plaaniliselt 339 täiskasvanud patsienti, mis moodustas 52,8% plaanilistest kubemesonga operatsioonidest. Anestesioloogi ja kirurgi arvamus päevakirurgilise vs. statsionaarse raviviisi valiku kohta langes kokku 86,1%-l juhtudest. Anestesioloogi ja kirurgi hinnang päevakirurgia valiku põhjendatuse kohta langes kokku 138 juhul, mis oleks suurendanud kliinikumis päevakirurgia osakaalu kubemesonga operatsioonide korral uuringuperioodil 68,7%-ni. Kui patsiendil esines krooniline südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või krooniline neerupuudulikkus, siis määrasid nii anestesioloog kui ka kirurg suurema tõenäosusega patsiendi statsionaarsele ravile. Sama kehtis ka siis, kui patsiendi koduses raviskeemis olid kardiaalsed ravimid, antikoagulant või antiagregant.

Järeldused. Uuringu tulemused viitavad võimalusele suurendada kliinikumis päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaalu. Vajalikud on lisauuringud päevakirurgia senise väikse osakaalu põhjuste selgitamiseks ja patsientide valiku – päevakirurgilise
või statsionaarsele ravile – kriteeriumite väljatöötamiseks.