Rootsis korraldatud uuringus jälgiti keskmiselt 5,63 aasta vältel riikliku diabeediregistri andmetel kardiovaskulaarsete häirete kujunemise riski 214 278 värskelt T2D-sse haigestunud isikul, kel uuringusse kaasamise ajal ei olnud esinenud kardiovaskulaarsete häirete episoode. Hinnati üldsuremust, kardiovaskulaarset suremust, haigestumist müokardi infarkti, isheemilisse insulti, koronaarhaigusse ning hospitaliseerimist kodade fibrillatsiooni või südamepuudulikkuse tõttu. Kontrollgrupi moodustasid 1 363 612 isikut, kel ei olnud diagnoositud kardiovaskulaarseid häireid ega diabeeti ja kelle esindatus vanuse, soo, sotsiaalse staatuse ja rahvuse järgi vastas T2D-sse haigestunute populatsioonile.
Andmete analüüsil ilmnes selge seos vanuse ja kardiovaskulaarse riski taseme vahel isiku T2D-sse haigestumise hetkel. Võrreldes kontrollgrupiga oli isikutel, kes olid haigestunud 2. tüüpi diabeeti 40. eluaastal või varem, 4–5 korda suurem risk jälgimisperioodi vältel haigestuda mõnda kardivaskulaarsesse haigusse või surra. Kardiovaskulaarse surma riski tase vähenes seda enam, mida hilisemas elueas T2D haigusnähud kujunesid. Isikute grupis, kel T2D oli kujunenud kaheksakümnendatel eluaastatel, ei erinenud kardiovaskulaarne risk ega surmarisk samaealiste kontrollgrupi riskitasemest.
Uuringu andmetele toetudes soovitavad autorid 40-aastaste ja nooremate T2D-haigete puhul hoolikalt jälgida ja vajadusel korrigeerida teadaolevaid kardiovaskulaarse riski näitajaid, samuti aktiivselt (agressiivselt) ravida diabeeti.
Patsiendi vanus T2D-sse haigestumisel määrab tema elulemuse ja kardiovaskulaarse riski prognoosi.
Refereeritud
Sattar N Rawshani A, Franzén S et al. Age at diagnosis of type 2 diabetes mellitus and associations with cardiovascular and mortality risks. Findings from Swedish National Diabetes Registry. Circulation 2019;139:2228–37.