USA Bostoni ülikoolis tehtud uuringus selgitati albuminuuria seost kroonilise neeruhaiguse progresseerumisega. Prospektiivses kohortuuringus analüüsiti seitsmes USA raviasutuses ravitud kroonilise neeruhaigusega patsientide andmeid, keda jälgiti kuni 9,8 aasta vältel. Uuringusse kaasati 1629 patsienti, kel glomerulaarfiltratsiooni kiirus (eGFR) oli 20–70 mL/min ja uriini albumiini ja kreatiniini suhe (UACR) vähem kui 3 mg/mmol (füsioloogilisel tasemel valgu eritus uriiniga).
Jälgimisperioodi vältel 11%-l patsientidest krooniline neerukahjustus süvenes (eGFR langes 50%-ni algväärtusest või alustati neeruasendusravi). UACR väärtuse suurenemisega kaasnes lineaarselt neerukahjustuse süvenemise risk: UACR korral alla 5 mg/mmol 8,7% võrra, UACR 5–15 mg/mmol 11,5% ja UACR korral üle 15 mg/mmol 19,5% võrra.
Uuringust ilmnes, et ka kerge, normilähedastes väärtustes albuminuuria korral suureneb kroonilise neeruhaiguse süvenemise risk. Tänapäeval on kasutusel mitmed nefroprotektiivse toimega ravimid: reniin-angiotensiinsüsteemi (RAAS) inhibiitorid, naatriumist sõltuva glükoosi taastransportija 2 (SGLT2) inhibiitorid. Ei ole veel piisavat tõestust nende ravimite tõhususe kohta albuminuuria vähendamisel või selle progresseerumise pidurdamisel, samuti selle kohta, millal oleks õige aeg nefroprotektiivse ravi alustamiseks. Senisest enam ja sagedamini tuleks kroonilise neeruhaigusega patsiente uurida albuminuuria esinemise suhtes.
Refereeritud
Verma A, Schmidt IM, Claudel S, et al. Association of albuminuria with chronic kidney disease progression in persons with chronic kidney disease and normoalbuminuria: a cohort study. Ann Intern Med 2024;177:467–75.