Peamised südame-veresoonkonnahaiguste käitumuslikud riskitegurid on vähene füüsiline aktiivsus ja ebapiisav uni. Rahvusvahelise füüsilist aktiivsust, istumist ja magamist käsitleva uurimisprojekti ProPASS raames analüüsiti erinevate füüsilise aktiivsuse viiside osakaalu ööpäevas ja erineva füüsilise koormuse mõju kardiometaboolse tervise näitajatele.
Londoni ülikooli koordineeritud uuringus analüüsiti kokku 15 346 osavõtjaga viies erinevas riigis tehtud kuue uuringu andmeid. Uuritavate vanus oli 53,7±9,7 aastat, 54,7% olid naised. Keskmiselt jaotus uuritavate koormus ööpäevas järgmiselt: uni 7,7 tundi, istumine 10,4 tundi, seismine 3,1 tundi, kerge füüsiline koormus (KFK) 1,5 tundi, mõõdukas-tugev füüsiline koormus (TFK) 1,3 tundi. Kardiometaboolse tervise näitajatest hinnati kehamassiindeksit (KMI), vööümbermõõtu, kolesterooli, triglütseriidide ja glükeeritud hemoglobiini sisaldust veres. Andmete analüüsil leidsid uurijad, et kõige soodsama mõjuga on kardiometaboolsele tervisele TFK, järgnesid KFK, seismine, magamine ja viimasena istumine. Näiteks kui inimene asendaks ööpäevas 30 minutit istumisele, magamisele, seismisele või KFK-le kulunud ajast TFK-ga, oleks tema KMI vastavalt 0,63, 0,43, 0,40 ja 0,15 kg/m2 võrra väiksem.
Uuringust ilmnes, et ka lühiaegne – pool tundi kestev – kerge füüsiline koormus ööpäevas vähendab kardiovaskulaarsete riskitegurite mõju. Isegi seismine ja magamine on südame tervisele soodsamad kui vähene liikumine.
Refereeritud
Blodgett JM, Ahmadi MN, Atkin AJ, et al. Device-measured physical activity and cardiometabolic health: the Prospective Physical Activity, Sitting, and Sleep (ProPASS) consortium. Eur Heart J https://doi.org/10.1093/eurheartj/ehad717