Uudised – märts 2023

Kohvi joomisega ei kaasne kohest kahjulikku mõju tervisele

Kohvis sisalduv kofeiin on organismile sümpatomimeetilise, stimuleeriva toimega. Uuringutega on näidatud, et regulaarne mõõdukas kohvi tarbimine – 2–3 tassi päevas – vähendab kõrgvererõhktõve ja enneaegse suremuse riski ning on üldiselt tervisele soodsa mõjuga. Samas on kirjanduses andmeid, et kohvi joomine soodustab südame rütmihäirete teket.

USA California ülikoolis korraldatud prospektiivses juhuslikustatud uuringus selgitati kohvi joomise kohest mõju südame rütmihäirete tekkele, ööpäevase une kestusele, füüsilisele aktiivsusele ja veresuhkru väärtustele. Osales 100 tervet vabatahtlikku keskmises vanuses 39 eluaastat, 51% olid naised. Uuritavad olid varustatud kaasaskantava kaugjälgitava EKG ja sammude lugemise ning püsiva veresuhkru mõõtmise seadmetega. Uurijad olid osalejatega pidevas ühenduses nutitelefonide abil, millega neid instrueeriti tekstisõnumitega 14 päeva jooksul juhuslikult määratud 2päevaste perioodide vältel harjumuspärasel viisil kohvi jooma või kofeiini vältima. Nii kohvijoomise korrad kui ka kohvikukülastused registreeriti.

Päevadel, mil katsealused tarbisid kohvi, esines neil ööpäevas keskmiselt 58 supraventrikulaarsre ja 154 ventrikulaarse ekstrasüstoli episoodi, kohvivabadel päevadel vastavalt 53 ja 102 ekstrasüstolit. Kohvivabadel päevadel magasid katsealused 36 minutit kauem ja tegid ööpäevas umbes 1000 sammu vähem kui päevadel, mil nad tarbisid kohvi. Kohvi joomine ei mõjutanud veresuhkru väärtusi.

Uurijate peamine järeldus oli, et kohvi joomisega seoses ei suurene supraventrikulaarsete ega ventrikulaarsete ekstrasüstolite esinemissagedus. Autorite hinnangul tuleb silmas pidada, et uuringus osalesid terved keskealised isikud ja saadud tulemusi ei saa rakendada kogu rahvastikule. Samuti oli katsealuste jälgimise aeg liiga lühike, et hinnata kohvi joomise pikemaajalist mõju.

Refereeritud

Marcus GM, Rosenthal DG, Nah G, et al. Acute effects of coffee consumption on health among ambulatory adults. N Engl J Med 2023;388:1092–100.