Uudised – juuni 2019

Kuumarabandus on eluohtlik seisund

Ägedal kehatemperatuuri tõusul üle 40 kraadi Celsiuse järgi kujuneb ajutegevuse häire ja multiorgankahjustus – kuumarabandus.

Eristatakse passiivset kuumarabandust, mil inimene viibib palavas keskkonnas ja tema termoregulatsioon ei suuda normaalset kehatemperatuuri tagada, ning füüsilisel pingutusel kõrge temperatuuriga keskkonnas kujunevat termoregulatsiooni puudulikkust – pingutus-kuumarabandust (ingl exertional heatstroke). Viimane võib esineda näiteks sportlastel, sõduritel, tuletõrjujatel. Klassikaline kuumarabandus ohustab enamasti eakamaid inimesi ja lapsi prepuberteedieas.

Kuumarabanduse patogeneesis osalevad organismi põletikuline vastus hüpertermiale ja hüpertermiast tingitud verevarustuse häirete tõttu seedetraktist verre imendunud endotoksiinid.

Kliinilises pildis on ägedas faasis iseloomulikud rektaalselt mõõdetud kehatemperatuuri tõus üle 40 kraadi, ajutegevuse häired (rahutus, deliirium, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine, krambid), tahhükardia, tahhüpnoe, arteriaalne hüpotensioon). Ravita juhtudel võib inimene surra. Sõltuvalt hüpertermiast tingitud kahjustuse ulatusest võivad 24–48 tunni jooksul väljenduda organkahjustused: respiratoorne düstress, dissemineeritud intravasaalne koagulatsioon, südame-, maksa ja neerupuudulikkusele viitavad nähud. Mitme ööpäeva kestel püsiv neeru- ja maksapuudulikkus on halva prognoosi näitajaks.

Ravis on ennekõike vajalik langetada võimalikult kiiresti kehatemperatuuri, orienteerudes rektaalselt mõõdetud temperatuuri järgi. Selleks kasutatakse välist jahutust ja jahedate lahuste infusiooni. Tavalised antipüreetilised ravimid kuumarabanduse korral tulemust ei anna. Organkahjustuste ilmnemisel rakendatakse sümptomaatilist ravi.

Oluline on meditsiinipersonali valmisolek kuumarabanduse äratundmiseks.

 

Refereeritud

Epstein Y, Yanovich R. Heatstroke. N Engl J Med 2019;380:2449–59.