Nii WHO kui Euroopa Liidu institutsioonid on deklareerinud, et töötajate streikimine oma huvide kaitseks on fundamentaalne inimõigus. Streikides püüavad töötajad eelkõige majanduslikult mõjustada oma tööandjaid, kuid see mõjutab ka kolmandat osapoolt, mis sõltub vastava majandusharu toimimisest. Sellega loodetakse täiendavalt tööandjaid survestada. Arstidel on samamoodi õigus streikida, kuid sel korral on kolmandaks osapooleks ühiskonna kergesti haavatav osa – haiged inimesed. Streikiv arst on paratamatult konfliktis enda kui töötaja õiguste ja arsti kohustustega patsiendi ees, samuti oma eetiliste tõekspidamistega.
Harvardi Ülikooli teadlased analüüsisid viimasel paarikümnel aastal toimunud ulatuslikumate arstide streikide mõju patsientide suremusele. Vaatluse all olid arstide üldstreigid aastatel 1999–2012 Iisraelis, Hispaanias, Horvaatias ja Suurbritannias. Nende streikide ajal oli tagatud vältimatu abi vähemalt tavalise nädalavahetuse tegevuse mahus ning haigete suremusnäitajad ei muutunud. Seevastu 2010. aasta streigi ajal Lõuna-Aafrika Vabariigis, mil vältimatut abi osutas 5,5 miljoni elanikuga piirkonnas vaid kaks haiglat, suurenesid suremusnäitajad oluliselt. Suurbritannias kehtib aastast 2012 määrus, et arstide streigi ajal peab olema tagatud vältimatu abi vähemalt nädalavahetuse töö mahus.
Autorid on seisukohal, et kuigi arstide streik vältimatu abi tagamise korral suremust ei mõjuta, on sellel siiski negatiivsed tagajärjed – ambulatoorse ja plaanilise abi maht väheneb Suurbritannia 2012. aasta näitel peaaegu poole võrra. Sellest tulenevad patsientide elukvaliteedi halvenemine, paljude haiguste võimalik tüsistumine, patsientide rahulolematus.
Refereeritud
Metcalfe D, Chowdhury R, Salim A. What are the consequences when doctors strike? BMJ 2015;351:h6321.