Vaieldamatult on ülekaal ja rasvumine kardiovaskulaarsete haiguste riskitegurid. Aastakümneid tagasi avaldati mitme uuringu materjale, kus selgus nn rasvumise paradoks: ülekaalulistel/rasvunud patsientidel oli kardiovaskulaarhaigustesse haigestumisel parem lühi- ja pikaaegne prognoos kui samasuguse kardiovaskulaarhaiguste riskiprofiiliga alakaalulistel patsientidel.
Iisraelis tehtud uuringus analüüsiti riikliku ägeda koronaarsündroomi registri andmete alusel ägeda koronaarsündroomiga patsientidel haigestumisest 30 päeva jooksul tekkinud tõsiste kardiovaskulaarsete tüsistuste kujunemise ja suremuse seoseid kehamassiindeksiga.
Aastatel 2000–2018 uuringusse kaasatud 13 816 patsiendist olid 104 alakaalulised, 3921 normaalkaalus, 6224 ülekaalulised ja 3567 rasvunud. Aasta jooksul suri 24,8% alakaalulistest, 10,7% normaalkaalulistest, 7,1% ülekaalulistest ja 7,5% rasvunud patsientidest. Tüsistusi kujunes 24,3%-l alakaalulistest, 19,6%-l normaalkaalulistest, 11,6%-l ülekaalulistest ja 11,7%-l rasvunud patsientidest. Kõigi esitatud näitajate erinevus oli statistiliselt oluline.
Viimasel kümnendil on ägeda koronaarsündroomi ravivõimalused oluliselt tõhustunud ning uuringu andmeil on suremus ja 30 päeva jooksul tekkinud tõsiste kardiovaskulaarsete tüsistuste esinemissagedus vähenenud võrreldes sellele eelneva kümnendiga kõigis kehamassiindeksi rühmades, välja arvatud alakaalulised patsiendid. Selles patsiendirühmas ei olnud nii suremuse kui ka tüsistuste näitajad vaadeldud kümnendite jooksul muutunud.
Autorid järeldavad, et ka tänapäeva kardioloogia taseme ja võimaluste juures esineb ägeda koronaarsündroomiga patsientide puhul endiselt rasvumise paradoks.
Refereeritud
Gurevitz C, Assali A, Mohsan J, et al. The obesity paradox in patients with acute coronary syndromes over 2 decades – the ACSIS registry 2000-2018. Int J Cardiol 2023;380:48–55.