Levinud praktika kohaselt soovitatakse südameinfarkti järel kasutada beetablokaatoreid (BP) pikema aja vältel. Viimastel aastatel on müokardiinfarkti (MI) diagnoosimise ja ravi võimalused oluliselt paranenud ja BP ordineerimise vajadus MI järgselt ei ole alati põhjendatud.
Rahvusvahelise registripõhise juhuslikustatud uuringu REDUCA-AMI eesmärk oli selgitada pikaaegse BP-ravi mõju südameinfarkti põdenud patsientide suremusele ja müokardiinfarkti retsidiivi kujunemisele. Uuringus osales 38 keskust Rootsist, 6 Uus-Meremaalt ja 1 Eestist (PERH). Analüüsiti andmeid 5020 aastatel 2017–2023 MId põdenud patsiendi kohta, kel oli tehtud koronaarangiograafia ja kel oli südame vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni (EF) väärtus 50 või enam. Vaatlusalused juhuslikustati BP-rühma ja platseeborühma ning neid jälgiti keskmiselt 3,5 aasta vältel.
Analüüsil osutus, et BP-ravi ei mõjutanud oluliselt patsientide suremust ega MI retsidiivi ohtu. BP-rühmas suri 3,9%, platseeborühmas 4,1% patsientidest, MI retsidiiv esines 4,5%-l BP- ja 4,7%-l platseeborühma patsientidest. Südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseeriti 0,8% BP- ning 0,9% platseeborühma patsientidest, kodade virvendusarütmia tõttu vajas hospitaliseerimist 1,1 % BP- ja 1,4% platseeborühma patsientidest. Erinevat laadi BP kõrvaltoimeid esines mõlemas grupis praktiliselt samal hulgal patsientidest.
Uuring kinnitab, et pikaaegne ravi beetablokaatoritega ei vähenda müokardiinfarktijärgse surma ega infarkti retsidiivi kujunemise riski patsientidel, kel on vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni väärtused normi piires.
Refereeritud
Yndigegn T, Lindahl B, Mars K, et al. Beta-blockers after myocardial infarction and preserved ejection fraction. N Engl J Med 2024;390:1372–81.