Pärast esmast pandeemilist lainet võib SARS-CoV-2 järgida oma lähima geneetilise sugulase, SARS-CoV-1 saatust ning saada pärast lühikest, kuid intensiivset puhangut likvideeritud, kuid seda stsenaariumi peetakse siiski vähe tõenäoliseks. SARS-CoV-2 edasine kulg võib pigem meenutada pandeemilist grippi, mis pärast esmast globaalset lainet jäigi hooajaliselt ringlema. Selline on olnud stsenaarium ka mõnede tuntud zoonootilist päritolu koroonaviiruste, näiteks inimese koroonaviiruse OC43 puhul. Nende kahe stsenaariumi eristamine on võtmeküsimuseks efektiivsete ja jätkusuutlike sekkumislahenduste leidmisel.
Ameerika teadlased on koostanud beetakoroonaviiruste OC43 ja HKU1 hooajalisuse ning immuunsuse ja ristimmuunsuse kujunemise USA aegridade andmete põhjal SARS-CoV-2 pandeemiajärgse leviku mudeli. Mudeli põhjal prognoositakse, et pärast esimest, kõige tõsisemat lainet järgnevad korduvad SARS-CoV-2 talvised puhangud. Muude sekkumismeetmete puudumisel on sotsiaalse distantseerumise efektiivsuse näitajaks see, et ei ületataks haiglate intensiivravi võimekust. Selle vältimiseks võib osutuda vajalikuks pikaajaline või vahelduv sotsiaalne distantseerumine 2022. aastani. Täiendavad sekkumismeetmed, sh intensiivravi võimekuse suurendamine ja tõhusad ravimid parandaks perioodilise sotsiaalse distantseerumise edukust ning karjaimmuunsuse teket. SARS-CoV-2 suhtes immuunsuse ulatuse ja kestuse kindlakstegemiseks on hädavajalikud pikaajalised seroloogilised uuringud. Isegi viiruse ilmse elimineerimise korral tuleks SARS-CoV-2 järelevalvet säilitada, kuna nakkuse taastumine võib olla võimalik juba 2024. aastal.
https://science.sciencemag.org/content/early/2020/04/14/science.abb5793