USA mitme keskuse teadlaste elektroonsete haiguslugude baasil tehtud prospektiivses uuringus hinnati võrdlevalt glükagoonilaadse peptiid-1 retseptori agonistide (GLP-1RA) ja naatriumi-glükoosi kotransporter 2 inhibiitorite (SGLT-2I) toimet suremuse vähendamisele ja kardiovaskulaarsete atakkide ennetusele tõsiste psüühikahäirete (bipolaarne häire, raske depressiivne häire ja skisofreenia) korral.
Kokku analüüsiti 1 528 230 isiku (keskmine vanus 61 aastat, 46% naised) andmeid, neist 392 368-l oli diagnoositud tõsine vaimse tervise häire. Psüühikahäirega ja vaimselt tervete uuritute rühmad jaotati vahekorras 1 : 1 veel kaheks, ühes alustati ravi GLP-1RA, teises SGLT-2I grupi ravimiga.
Nelja jälgimisaasta jooksul oli tõsise psüühikahäirega patsientide suremus GLP-1RA rühmas 4,91%, SGLT-2I rühmas 6,45% (ohusuhe HR 0,76). GLP-1RA soodus toime tõsise psüühikahäirega haigete suremuse vähendamisele ilmnes juba ühe aasta möödudes: võrreldes SGLT-2 raviga ilmnes 48% väiksem suremusrisk. Teist tüüpi diabeeti põdevate psüühikahäirega isikute rühmas ilmnes GLP-1RAga ravitutel võrreldes SGLT-2Iga ravitutega väiksem südameinfarkti (HR 0,71), insuldi (HR 0,89), südamepuudulikkuse (HR 0,73) ja müokardi revaskulatsiooni vajaduse (HR 0,77) risk. GLP-1RA ravimitest olid soodsama toimega ja enam kasutatud semaglutiid ja tirsepatiid.
Uuring kinnitab GLP-1RA klassi ravimite, neist esmajoones semaglutiidi ja tirsepatiidi, tõhusust tõsiste psüühikahäiretega patsientide suremuse vähendamisel ja kardiometaboolsete häirete ravis.
Refereeritud
McIntyre RS, Zhang-James Y, Kwan ATH. Glucagon-like peptide 1 receptor agonists, mortality, and cardiovascular outcomes in serious mental illness. JAMA Psychiatry 2026, doi: 10.1001/jamapsychiatry.2026.2574. Online ahead of print.