On rohkelt andmeid, et ülipeente osakestega (läbimõõduga alla 2,5 mikroni – PM2,5) saastatud õhuga piirkondades haigestuvad elanikud sagedamini südame-veresoonkonna- ja kopsuhaigustesse. Vähe on andmeid selle kohta, milline on PM2,5 õhusaastega piirkondades risk haigestuda degeneratiivsetesse närvihaigustesse.
USAs tehtud esinduslikus uuringus vaadeldi Parkinsoni tõvega ning Alzheimeri tõve ja sellega sarnase dementsusega haigete hospitaliseerimise seost PM2,5 saastega erinevates USA piirkondades. Aastail 2000–2016 jälgiti 63 038 019 USA Medicare süsteemis kindlustatud 65aastast ja vanemat isikut erinevates riigi piirkondades. Iga vaadeldud piirkonna kohta kalkuleeriti vaatlusjaamade andmete alusel igal aastal aasta keskmine õhusaate PM2,5 osakestega ruutmeetri kohta. USA kehtiva standardi kohaselt on lubatav aasta keskmine saaste 12 mikrogrammi ruutmeetri kohta.
Vaatlusperioodi jooksul hospitaliseeriti Parkinsoni tõve tõttu 1 miljon isikut ja Alzheimeri tõve ning sarnase dementsuse tõttu 3,4 miljonit isikut. Ilmnes lineaarne seos piirkonna PM2,5 saaste ning selles piirkonnas eelnimetatud degeneratiivsete närvihaigustega hospitaliseeritute vahel: saaste suurenedes iga 5 mikrogammi võrra ruutmeetri kohta oli selles piirkonnas nimetatud haigustega hospitaliseerimise risk 13% võrra suurem.
Uuringu andmeil on ülipeente osakestega õhusaaste ka lubatud piires tõsine degeneratiivsetesse närvihaigustesse haigestumise riskitegur. Ülipeened osakesed satuvad õhku eelkõige inimtegevuse tagajärjel, need pärinevad mootorsõidukite heitgaasidest, tekivad kütuste põlemisel ning ka atmosfääris toimuvate keemiliste reaktsioonide tagajärjel.
Refereeritud
Shi L, Wu X, Yazdi MD et al. Long-term effects of PM2·5 on neurological disorders in the American Medicare population: a longitudinal cohort study. Lancet Planetary Health 2020, DOI:https://doi.org/10.1016/S2542-5196(20)30227-8