Sõltuvalt vererõhu mõõtmise viisist (kliiniline – raviasutuses mõõdetud, ambulatoorne – püsivalt 24 tunni vältel mõõdetud, kodune – patsiendi enda mõõdetud) eristatakse valge kitli hüpertensooni (kliinilisel mõõtmisel vererõhk tõusnud, kodusel mõõtmisel normis) ja varjatud hüpertensiooni (kliinilisel mõõtmisel vererõhk on normis, kodusel mõõtmisel kõrgenenud). Püsiv hüpertensioon on olukord, mil kõikide mõõtmisviiside tulemusel on süstoolne rõhk üle 140 mm Hg või diastoolne üle 90 mm Hg. Kõige ülevaatlikuma hinnangu saab anda ambulatoorse vererõhu mõõtmise alusel. Selle mõõtmisviisi korral peetakse hüpertensiivseks keskmisi süstoolse väärtusi üle 130 mm Hg ja diastoolse rõhu väärtusi üle 80 mm Hg.
Hispaania uurijad analüüsisid rahvusliku vererõhu registri andmeid aastatest 2004–2014 eesmärgiga selgitada kliinilisel ja ambulatoorsel mõõtmisel saadud vererõhu näitajate seost üldise ja kardiovaskulaarse suremusega. Analüüsiti kokku 63 910 patsiendi andmeid. Keskmiselt 4,7 aasta pikkuse jälgimisperioodi jooksul suri neist 3808 haiget, 1295 haigel oli surmapõhjuseks kardiovaskulaarne tüsistus. Andmete statistilisel töötlusel ilmnes, et nii üldise kui ka kardiovaskulaarse suremusega seostus enam varjatud hüpertensioon (riskisuhe 2,83), mis oli olulisem kui seos suremuse ja püsiva hüpertensiooni vahel (riskisuhe 1,80) või seos valge kitli hüpertensiooniga (riskisuhe 1,79).
Uuringust järeldub, et varjatud hüpertensioon on suurem surmaga lõppeva tüsistuse riskitegur kui püsiv hüpertensioon. Valge kitli hüpertensioon ei ole samuti vaid healoomuline vererõhu kõikumine.
Uuringud varjatud hüpertensiooni diagnoosimise kriteeriumide, prognoosi ja käsitlemise põhimõtete selgitamiseks jätkuvad.
Refereeritud
Banegas JR, Ruilope LM, de la Sierra A, et al. Relationship between clinic and ambulatory blood-pressure measurements and mortality. N Engl J Med 2018;378:1509–20.