Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Karpaalkanali sündroom (KKS) on kõige sagedasem perifeerne kompressioonineuropaatia. Karpaalkanali sündroomi ebaõnnestunud konservatiivsele ravile järgneb sageli kirurgiline ravi. Meie uuringu eesmärk oli uurida retrospektiivselt KKSi operatiivse ravi tulemuslikkuse sõltuvust preoperatiivsest injektsioonravist 5 aastat pärast operatsiooni ning teha kindlaks, kas preoperatiivne injektsioonravi halvendab karpaalkanali sündroomi põdevate inimeste operatsioonijärgseid kaugtulemusi. Patsiendid ja metoodika. Uuringusse kaasati 2005. aasta jooksul Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgia osakonnas opereeritud 164 patsienti (174 kätt). Patsiente intervjueeriti telefoni teel 5–6 aastat pärast operatsiooni. Kõigi patsientide käest küsiti tehtud süstete arvu ning hinnangut kaebuste taandumisele 100 punkti skaalal. Patsientidelt, kelle kaebused ei olnud täielikult taandunud, küsiti täiendavalt karpaalkanali sündroomile iseloomulike kaebuste esinemise kohta. Tulemused. Uuritud 174 opereeritud käe kohta ei olnud patsientidel kaebusi 93 juhul. Iga järgnev kortikosteroidi süste oli seotud suurenenud valu (RR (suhteline risk) = 1,11; 95% usaldusvahemik (uv) 1,02–1,20; p = 0,04), paresteesiate (RR = 1,14; 95% uv 1,06–1,22; p = 0,007) ja öiste ärkamiste (RR = 1,22; 95% uv 1,09–1,36; p = 0,003) esinemise riskiga. Esines statistiliselt nõrk seos tehtud süstete arvu ja kaebuste taandumisele antud hinnangu vahel. Järeldused. Tegemist on esimese uuringuga, mille tulemused viitavad sellele, et suurema arvu kortikosteroidsüste saanud patsientidel esines operatiivse ravi järel suurema tõenäosusega karpaalkanali sündroomiga seotud kaebusi.Eesti Arst 2014; 93(6):324–329