UURIMUS – September 2017

Peavalu pärast neuraksiaalset blokaadi: esinemissagedus ning võimalikud põhjused Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientidel. Prospektiivne läbilõikeuuring

Autorid: Koroljov et al.

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taust. Seljaaju kõvakelme punktsiooni järgset peavalu (ingl postdural puncture headache (PDPH)) kirjeldatakse kui sagedast aju kõvakelme (ld dura mater) punktsiooni järgset tüsistust. Sagedus varieerub väga laias ulatuses, sõltudes patsientide vanusest, soost, nõela diameetrist ja tüübist. PDPH häirib oluliselt patsientide igapäevaelu ning hirm selle tüsistuse ees on üks spinaalanesteesiast keeldumise põhjuseid. PDPH võib tekkida spinaalanesteesia, diagnostilise lumbaalpunktsiooni, kuid ka epiduraalkateetri paigaldamise järel kõvakelme ootamatu (mitteplaneeritud) punktsiooni tüsistusena.

Uuringu eesmärk oli kirjeldada seljaaju kõvakelme punktsiooni järgse peavalu esinemissagedust ja ravi Põhja-Eesti Regionaalhaigla anesteesiakeskuses ning võrrelda tulemusi 13 aasta taguste andmetega.

Metoodika. Patsiendid kaasati uuringusse juhuvaliku põhjal ärkamispalatis pärast spinaal- või epiduraalanesteesias või epiduraalanalgeesias tehtud operatsiooni. Uuritavaid intervjueeriti operatsioonile järgnenud 1., 3., 5. ning 7. päeval. Patsiendil oli lisaks võimalus pöörduda uurijate poole telefoni teel. Peavalu tekkimisel rakendati esmalt konservatiivseid ravivõtteid.

Tulemused. Uuringus osales 379 patsienti. Operatsioonijärgse peavalu esinemissagedus uuritavas rühmas oli 10,6%. Tüüpilist PDPHd diagnoositi ainult 2 korral (0,53%). Teistel juhtudel oli peavalu mittespetsiifilist laadi: puudus iseloomulik kliiniline pilt (nt ortostaatiline komponent). Mittespetsiifilise peavalu seost patsientide vanuse, soo, nõela diameetri ja tüübi vahel ei ole leitud.

Järeldus. Neuraksiaalse blokaadi järel tekkivat peavalu peetakse sagedaseks tüsistuseks. Tehtud uuringu põhjal võib öelda, et operatsioonijärgne peavalu on hulgitegurilise geneesiga ning enamasti ei ole see põhjustatud seljaaju kõvakelme punktsioonist.

Eesti Arst 2017; 96(8):453–459