Sissejuhatus

23aastasel meditsiinikooli õpilasel tekkis 6. juunil 2002. a pulseeriva laadiga tugev peavalu, mis oli kõige enam väljendunud mõlemas oimupiirkonnas. Peavaluhoog oli progresseeruva iseloomuga: valu saavutas haripunkti 2–3 tunniga ning sellega kaasnes korduv oksendamine. Valu leevendamiseks võetud ravimid (paratsetamool, ibuprofeen) kergendasid olukorda vähe, ilmselt tingitult ka oksendamisest. Siiski suutis ta uinuda ning hommikuks oli suur peavalu möödunud, kuid rõhuva iseloomuga valuaisting otsmikupiirkonnas jäi püsima.