Sissejuhatus

Taust ja eesmärgid. COVID-19-pandeemia on üleilmselt esitanud rahvatervise olukorra hoidmiseks tervisealaseid, tervishoiupoliitilisi ja sotsiaalseid väljakutseid. Lisaks on pandeemia kaasa toonud ka selliseid psühhosotsiaalseid ning eetilisi dilemmasid, millega sel viisil pole tervishoiuasutused ja -töötajad pidanud varem tegelema. Artikli eesmärk on analüüsida eesliini tervishoiutöötajate arvamusi ja kogemusi nende väljakutsete lahendamisel pandeemia ajal.
Metoodika. Andmete kogumiseks kasutati kombineeritud meetodit: kvantitatiivsele veebipõhisele küsimustikule vastas 220 ning kvalitatiivsetele poolstruktureeritud süvaintervjuudele 8 eesliini tervishoiutöötajat. Andmeanalüüsis kasutati kirjeldavat statistikat ja kvalitatiivset sisuanalüüsi.
Tulemused. Enamik vastanutest tundis ennast oma kliinilises rollis enesekindlalt, kuid enesekindlus võib võimaliku ressursipuuduse tõttu sõltuda olukorrast. Peamised stressiallikad olid mure lähedaste ja ressursside nappuse pärast, vähesed teadmised COVID-19 kohta, kiiresti muutuv olukord, suur töökoormus ja isikukaitsevahendite puudus. Seetõttu peeti edaspidi vajalikeks meetmeteks detailsemate triaažijuhiste väljatöötamist, töötajate vaimse tervise toetamist ning kommunikatsiooni parendamist. Eetilise ohuna toodi välja suurenev tervisealane ebavõrdsus ning kriisiaegse rahvatervishoiueetika reeglite vastuolud patsiendikeskse kutse-eetikaga.
Järeldused. Eetiliste otsuste tegemist toetavad täpsemad triaažijuhised, vaimse tervise tugi ning tõhusam sise- ja väliskommunikatsioon.