Sissejuhatus

Taust. Puukborrelioosi riskirühmaks on sageli metsas viibivad isikud. Diagnostika põhineb antikehade sisalduse suurenemisel, kuid pole teada nende foontase ja ELISA-testi tulemuste kinnitamise vajadus immunoblotuuringuga. Eesmärk. Selgitada puukborrelioosivastaste antikehade esinemine tervete jahimeeste vereseerumis ning hinnata ELISA-testi ja immunoblotuuringu omavahelist korrelatsiooni. Meetodid. Saaremaal küsitleti jahimehi (n = 184) varasema borrelioosi võimaliku esinemise suhtes ning määrati IgM- ja IgG-tüüpi antikehad ELISA-meetodil. Perearstide poole pöördunud 181 ELISA-testi järgi positiivse tulemusega (109 testi näitas IgM-tüüpi ja 123 IgG-tüüp antikehi) patsienti anketeeriti ja nende veri testiti üle immunoblotuuringuga. Tulemused. Jahimeestest olid IgG- ja IgM-tüüpi antikehad olemas vastavalt 47%-l ja 5%-l. Metsas käimise sagedus ja puugirünnete osakaal antikehade olemasolu ei mõjutanud, küll aga oli IgG-tüüpi antikehade olemasolu sagedasem vanematel ja pikema jahimehestaažiga isikutel. ELISA-testi immunoblotiga kinnitamisel ilmnes, et IgM- ja IgG-tüüpi antikehade valepositiivseid tulemusi oli vastavalt 24%-l ja 19%-l. ELISA-testi positiivne prognoosiv väärtus IgM-tüüpi antikehade korral oli 76% (95% uv 67–84) ja IgG-tüüpi antikehade korral 81% (73–88). Erythema migrans’i esinemissagedus oli väike ega olnud seotud antikehade positiivsete tulemustega. Järeldused. Seropositiivsus jahimeeste hulgas on suur, mistõttu ei saa pelgalt antikehade ja ebaspetsiifiliste kliiniliste sümptomite alusel puukborrelioosi diagnoosida. ELISA-testi spetsiifilisus on vähene antikehade piiripealsete või nõrgalt positiivsete väärtuste korral ja seega on vajalik tulemused kinnitada immunoblotuuringuga.Eesti Arst 2015; 94(4):203–210