Sissejuhatus

Kõikide teadaolevate ravivõtete rakendamine ei ole mõnigi kord mitte üksnes majanduslikult ebaotstarbekas – üsna tihti on see ka meditsiiniliselt mõttetu. Suremise kui protsessi pikendamine on ebaeetiline. Mõnikord pikendab nüüdisaegne ravi küll elutegevuse teatud avaldusi, kuid inimese ärkvelolev mõistus ei taastu (või ei arene). Elu pikendava(te), kuid mitte inimlikku “kvaliteetset” elu tagava(te) ravivõtte(võtete) kasutamisest loobumist võib tõlgendada passiivse eutanaasiana ning vastavat valdkonda tuleb reguleerida seaduste, ametkondlike eeskirjade ja ravijuhendite abil.

Eesti Arst 2003; 82 (1): 51–58