Sissejuhatus

Artiklis antakse ülevaade salutogeneesi kontseptsioonist ja selle tõenduspõhisest rakendusvõimalusest rahvastiku tervise arendusel. Tutvustatakse salutogeneetilist lähenemist tervise kontseptsioonile ning selle erinevusi patogeneesi mõistest ja biomeditsiinilisest lähenemisest. Rahvatervise arenduse protsessides kasutab noor teadus salutoloogia erinevate teadusvaldkondade teooriaid, mudeleid ja fi losoofi at – alates positivistlikust paradigmast kuni konstruktivistliku paradigmani. Salutogeneetilised protsessid võtavad arvesse tausta, milles indiviid või grupp paikneb, ning püüavad saavutada muutusi koherentsusetunnetuses, st võimelisuses mõista olukorda, tunnetada seda tähendusrikkana ja suurendada probleemilahenduse suutlikkust. Koherentsusetunnetuse kujundamist gruppides/kogukonnas on võimalik tervist edendavatel eesmärkidel võimestumise strateegiatega planeeritult arendada.

Eesti Arst 2009; 88(5):367−369