Sissejuhatus

Stargardti tõbi on kõige sagedasem juveniilne makuli düstroofia, põhjustades progresseeruvat nägemisteravuse halvenemist. Diagnoosi püstitamine võib olla üpriski keeruline, seda eriti haiguse algstaadiumis või juhtudel, kui esmased haigussümptomid ilmnevad hilisemas elueas. Tuginemine vaid oftalmoskoopilisele leiule ei ole diagnoosimiseks piisav, seetõttu on lisaks korralikule anamneesile vajalikud lisauuringud (autofluorestsentsfotograafia, optiline koherentne tomograafia, elektroretinograafia, fluorestseiinangiograafia ning geneetiline testimine). Artiklis on antud ülevaade Stargardti tõve tekkepõhjustest, kulust ning nüüdisaegsetest diagnostikavõimalustest.
Eesti Arst 2013; 92(4):212–215