Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Pärast Tšernobõli tuumajaamas aset leidnud avariid 1986. aastal saadeti radioaktiivselt saastatud keskkonda puhastustöödele sadu tuhandeid inimesi kogu Nõukogude Liidust, sh 4831 meest Eestist. Eestist pärit Tšernobõli-veteranide terviseseisundit on jälgitud pikka aega ja on leitud, et puhastustöödel saadud kiirgusannused olid väikesed ning veteranide vähi- ega surmarisk, v.a enesetapurisk, ei ole kõrgenenud. Uuringu eesmärk oli jätkata varasemaid epidemioloogilisi töid ja mõõta veteranide vähihaigestumust 1986–2012 ja suremust 1986–2014 võrreldes Eesti meesrahvastikuga.

Metoodika. Andmed kohordi 4811 jälgimisele kuulunud mehe kohta, kes osalesid Tšernobõli piirkonnas avariijärgsetel puhastustöödel 1986–1991, lingiti Eesti rahvastikuregistri, Eesti vähiregistri ja Eesti surmapõhjuste registriga. Ekspositsiooni, s.o Tšernobõlis viibimise efekti hinnati standarditud haigestumusmääraga (SIR) vähipaikmeti ja standarditud suremusmääraga (SMR) surmapõhjuseti. Nendele näitajatele lisati 95% usaldusvahemik (uv).

Tulemused. Aastatel 1986–2012 diagnoositi kohordis 369 vähijuhtu (SIR = 1,12; 95% uv 1,00–1,23). Leukeemia liigrisk oli statistiliselt mitteoluline (SIR = 1,25; 95% uv 0,60–2,29). Kõrge risk esines alkoholisõltuvate vähkide korral (SIR = 1,58; 95% uv 1,28–1,88). Aastatel 1986–2014 suri 1176 veterani (SMR = 1,04; 95% uv 0,98–1,10). Ilmnes enesetappude liigrisk (SMR = 1,30; 95% uv 1,05–1,59).

Järeldus. Tšernobõli veteranide kohordi üldine vähihaigestumus ega suremus ei erinenud Eesti meesrahvastiku vastavatest näitajatest. Kõrgem enesetapusuremus osutab vajadusele tegeleda riigi tasandil veteranide vaimse tervisega.

Eesti Arst 2016; 95(9):575–580